korp! Rotalia: www.rotalia.ee » ET » Ülevaade » Ajalugu » Proloog

Proloog

Juba XX sajandi alul asus tolleaegses keiserliku Venemaa pealinnas, Peterburis, kogukas hulk eesti soost üliõpilasi, kelle arv Maailmasõja eelaastail ulatus juba ligi kolmesajani. Nõrk side kodumaaga, Vene kultuuri mõjutused, ahvatlevad väljavaated karjääri tegemisel ähvardasid sulatada neid vene kultuuri ja rahvaga. Selle vältimiseks oli vajalik kindla ja tiheda sideme loomine omavahel, sest ainult distsiplineeritud ja tõsiselt kokkuhoidva koguna võis säilida eestlus Peterburi sattunud eesti üliõpilaste hulgas, mille tarvis asutatigi Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts. Kuid seal valitseva pahempoolse mõtteviisiga, mis oli mõistetav eelmaailmasõja Vene ülikooli kasvandike juures, ei suutnud leppida mõõdukam osa üliõpilastest. Viimased asutasid 1909. aastal Peterburi Eesti Üliõpilaste Abiandmise Seltsi (PEÜAS), kelle peaülesandeks materiaalse abiandmise kõrval kujunes seltskondlik töö ja omavaheliste sidemete loomine eesti üliõpilaste vahel.

Ometi just viimase ülesande täitmiseks ei osutunud PEÜAS küllalt suuteliseks, kuna ta ei loonud oma liikmete hulgas Peterburi oludes eriti vajalikku distsipliini ega andnud neile tarvilikul määral rahvuslikule põhimõtetele rajanevat ning liikmeid ühiseks koguks liitvat kasvatust. Seda vajadust tundvad, peamiselt nooremad üliõpilased, hakkasid 1911. aasta lõpul ja 1912. aasta alguses kogunema kitsamasse ringkonda ning oma mõtteid propageerima ka PEÜAS-is. Vanemad üliõpilased, kes olid ka passiivsemad, eelistasid siiski vabamat korda, kuna nägid seltsis ikkagi peamiselt abiandmise kassat. Ent vaatamata sellele, viidi 1912. aasta sügissemestril osa noorte nõudmisi siiski läbi, kuigi vaid osaliselt. Ühtlasi oli see lahkhelide tekkimise aluseks seltsi PEÜAS-i liikmeskonnas, mis üha süvenedes 1913. aasta alguseks juba täiesti avalikult nähtavaks sai ning kajastus isegi Peterburi eesti ajalehtede veergudel. Sama aasta 3. ja 11. märtsi peakoosolekud selgitasid nägemuse lahkumineku selles sihis, et noortegrupi kõik ettepanekud kukutati läbi, mis tingis viimase (12 isikut) seltsist lahkumise.

Lahkuvad noored tundsid selgesti vajadust kindlama ja tihedama organiseerumise järele, mille eest nad olid senini võidelnud. Samas oldi ka teadlikud sellise organiseerumisega seotud raskustest. Sellal Peterburis olemasolevad üliõpilasorganisatsioonide vormid ei vastanud täiel määral nendele nõuetele, mida noortegrupp oli PEÜAS-is taotlenud. Pikkade ja põhjalike kaalutluste järel jõuti üksmeelsele otsusele, et Peterburis tuleb asutada eesti rahvuslik üliõpilaste korporatsioon.

Asuti põhikirja koostamisele, kasutades selle juures mõnesid juba olemasolevaid eeskujusid. Korporatsiooni nimeks valiti Eesti mandriosa kõige läänepoolsema piirkonna vana ladinakeelsest nimetusest tuletatud "Rotalia", et seega sümboolselt demonstreerida vastolusid idaga ning alla rõhutada katkematut sidet kodumaaga ja kainet rahvuslikku meelsust ning värvideks võeti sinine-must-roheline. Peterburi ülikooli üliõpilaste Otto Tiefi, Robert Treikelderi ja Jüri Uluotsa allakirjadega esitati põhikiri 1913. aasta kevadel kinnitamiseks Vene keisririigi haridusministrile. Kinnitamisprotseduur venis aga pikale, kuna Jüri Uluots pidi mitu korda käima ministeeriumis selgitusi andmas ning alles sama aasta sügisel saabus haridusministri kinnitav otsus.

Samaaegselt põhikirja koostamisega asuti välja töötama korporatsiooni siseelu ja liikmete omavahelise suhtlemise kohta käivat eeskirja kodukorra näol. Korporatsiooni deviisiks määrati "ausus, kindlus, iseteadvus ja ühistunne" ning lipukirjaks "Eestimaa, mu isamaa".

Kodukorras määrati, et:

"korporatsiooni siht on luua kindlat, vennalikku ühendust Peterburis õppivate eesti üliõpilaste vahel, vaatamata nende vanaduse, majandusliku ja sotsiaalse seisukorra peale, lähendada oma liikmeid tugeva sisemise distsipliini abil, kasvatada oma liikmeid vaimselt, kehaliselt, kui ka seltskondlikult, arendades nende kohusetunnet, aidates neid edasiharimises, kasvatades neid tublidena, ausatena eesti poegadena, et nemad pärast stuudiumi lõppu, vennalikku ühendusse jäädes, oma kodumaale heade kodanikkudena kasulikud võiksid olla."

Need ilusad sõnad ei jäänud mitte deklaratiivseteks hüüdlauseteks, vaid nad said aluseks korporatsiooni kogu edaspidisele tegevusele.

Suve jooksul koostati kodukorra põhipeatükid, mille juures enamus ettevalmistavast tööst tegi ära Paul Mägi. Oktoobris kinnitati põhikiri ning jõuti lõpuni ka kodukorra väljatöötamisega. Esimene konvendi ametlik koosolek peeti 10. novembril, millest võttis asutajatena osa 10 üliõpilast.

Leidsid kirjavea? On soovitusi selle lehe kohta? Võta ühendust veebimeistriga.