korp! Rotalia: www.rotalia.ee » ET » Ülevaade » Liikmed » vil! Hellar Grabbi - In memoriam

vil! Hellar Grabbi - In memoriam

22. IX 1929 - 28. VII 2018


Oli aasta 2013, Rotalia 100 juubeliaasta. Käsil oli agar arutelu Rotalia auvärvipaela kanditaatide valimisel ja esitamisel. Üks nendest oli vil! Hellar Grabbi. Mulle avaldas oma meelehärma üks välismaal elav vanema generatsiooni vilistlane, et kas on ikka kohane austada rotalust kes on olnud varemalt nimekirjast kustutatud, seda küll ajutiselt? Samal ajal tunnistades, et selle juhtumi põhjustest ei olnud ta täpselt teadlik. Nimelt, süüdistus vil! Grabbi vastu oli okupeeritud Eesti külastamine ja ENSV Spordilehes artiklite avaldamine. Vilistlakogu juhatus rakendas oma otsusega kodukorra par. 63 lõik e'd, sama paragrahv mille alusel viis aastat varem oli eemaldatud vil! William Tomingas. Eks säärased olukorrad an alati vaidlust tekitavad ja raskelt seletatavad. Minu kokkuvõtlik seletus oli seekord, et HG nimekirjast kustutamise põhjus oli põhiliselt sama milleks aastakümned hiljem Eesti Vabariik austas teda kahe teenetemärgiga. Kirjandusliku ja kultuurilise tegevuse eest aastal 2000 (Valgetähe III klass) ja tegevuse eest Eesti iseseisvuse taastamisel aastal 2006 (Riigivapi III klass). Vil! Hellar Grabbile oli selge ja arusaadav, et oma tegevuse ja selle eesmärkide saavutamiseks tuleb külastada okupeeritut Eestit, vastuolus selleagse pagulaspoliitika nõuetele. Kahjuks oli aga tolleaegne üleilmse vil! kogu juhatus Torontos just mõjutatud säärasest poliitikast.


Kahtlemata oli vil! Hellar Grabbi silmapaistev ja suurte teenetega rotalus. Ta oli korporatsioon Rotalia liige ligemale 68 aastat. HG oli esimene rebane kes astus värskelt asutatud Rotalia New Yorgi koondise liikmeks 1950. aasta sügissemestril ja sai kõva rebasekasvatuse eestiaegsetelt vilistlastelt. Värvid sai sügissemestril 1951. aastal. HG sai vajalikke ja kasulikke õpetusi Rotalia asutajaliikmelt Paul Mägilt ja Peterburis sisseastunud William Tomingalt ning Berliini konventi kuulunud Ralf Adamsilt ja Maximilian Urikolt. Ta koges, et eri põlvkondade sõbralik koostöö on viljakas ja õpetlik.


Temast kujunes üks kõige aktiivsemaid rotalusi Ameerika Ühendriikides. Koosolekult või muult ürituselt puudus ta haruharva ja ta ise organiseeris uuelaadseid ettevõtmisi. HG tõus konvendis oli kiire: kolmas senior 1952, teine senior 1954, esimene senior 1955. Ta oli Rotalias tuntud kui edukas liikmete värbaja, HG vahendusel astus Rotaliasse vähemalt 20 liiget. HG oli ajakirja "Meie Side" toimetaja aastatel 1953 kuni 1956. Tema toimetamisel on artiklites käsitlev ainestik tunduvalt laienenud ja kirjutavad nii vanema kui noorema põlvkonna autorid. Selleaegne toimetus pani erilist tähelepanu järelkasvu ja noorte kasvatusprobleemidele. 1961. a. oli ta instrumentaalne Baltimore-Washington-Wilmingtoni koondise asutamisel, mis hiljem muutus tänapäeva Washingtoni koondiseks. HG oli sealseks esimeseks oldermaniks.


Vil! Hellar Grabbi akadeemiline isa on vil! Ilmar Aasmaa. HG akadeemilised pojad on William Salmre, Hans Raudsepp, Jüri Tint, Tõnis Kelder, Paul Ruuge, Henno Sork, Arvo Jalajas, Koit Paadre, Ako Vaino ja Allan Karell.

 

Hea kirjamehena on HG tutvustanud Rotaliat kirjutustena nii välis- kui kodueesti ajakirjanduses. Märkimisväärne on tervet lehekülge hõlmav ülevaade "Vaikse ookeani äärest tagasi Emajõe kaldale" Rotalia tegevusest läänemaailmas, mis ilmus Tartu lehes "Edasi" (nüüdne Postimees) 1989. aastal, samal ajal kui kestsid Rotalia taasavamise pidustused.

 

Vil! Hellar Grabbi aitas kaasa Rotalia taasavamisele Eestis. Ta kõneles Washingtoni 1988. a. külastanud Tartu Ülikooli rektor Jüri Kärneriga Rotalia teemal. Ise Eestit külastades oktoobris 1988. aastal, HG kutsus Tartus raadio kaudu kohalikke rotalusi endaga kohtuma. Kokku saadi kuuekesti vil! Uluotsa majas (selleaegne Kirjanike Liidu maja). Otsustati põhimõtteliselt Rotalia Tartus taas käiku panna.

 

Vil! Hellar Grabbi sündis Tallinnas 22. septembril 1929 sõjaväelase ja Rotalia vilistlase kolonel Herbert Grabbi ja Ella Grabbi (neiuna Korjus) esimese pojana. Ta õppis Riikliku Inglise Kolledži ja Tallinna Õpetajate Seminari algkoolides ja ühe aasta Tallinna Reaalkoolis. 20. sptembril 1944 põgenes koos ema, vanaema ja noorema venna Reinuga laeval Wartheland Saksamaale. Päeval, mil ta Gotenhafenis (Gdynias) maale astus sai ta viieteistkümneaastaseks. Isa Herbert Grabbi oli lõpetanud Eesti ja Prantsuse Kõrgema Sõjakooli ning teeninud sõjakooli ülemana ja president Pätsi vanema käsundusohvitseri ametikohal. Ta arreteeriti ja lasti maha venelaste poolt 22. juulil 1942 Norilski vangilaagris.

 

Pikemaks peatuskohaks pealesõjaaegses Saksamaal sai Geislingeni pagulaslaager, kus HG lõpetas eesti gümnaasiumi selle 4. lennus ja oli kooli õpilaskonna esimees. Kui president Truman 1949 avas Ameerika väravad, sai ta esimeseks elu- ja töökohaks uuel mandril New Jersey osariigis paiknev Seabrook Farms . Rotary klubide stipendiaadina lõpetas HG William Jewell Kolledži Missouri osariigis inglise ja ameerika kirjanduse alal bakalaureuse kraadiga ja hiljem sai New Yorgi Columbia ülikoolis magistrikraadi raamatukogunduse alal.

 

Vil! Hellar Grabbi abiellus 1956 Tallinnast pärit Irja Napp'iga. Neil on pojad Indrek ja Kristjan ning kuus lapselast. Ta töötas 1959-67 USA Kongressi Raamatukogus, kuhu ta kutsuti analüüsima Nõukogude Eesti publikatsioone "Vaba Euroopa" projekti raamides. Aastail 1974-92 oli HG regulaarne poliitika- ja kultuuriküsimuste kommentaator raadio "Vaba Euroopa" ja "Vabadusraadio" eestikeelsetes saadetes, kirjutades varjunimede all (Kalju Põder ja Toomas Rand) raadiole ligi 1000 saate teksti. Oma õiget nime hakkas ta raadios kasutama 1990. aastal.

 

HG on olnud silmapaistvalt aktiivne ühiskondlikus ja kultuurielus. Pikemat aega oli ta USA Eesti Üliõpilaskonna esimees, Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi juhatuse liige, Washingtoni Eesti Seltsi liige ja Balti Uurimuste Edendamise Ühingu (AABS) asutajaliige. Aastatel 1955-1964 oli ta noorema põlvkonna vaateid esindanud vabameelse ajakirja "Vaba Eesti" toimetuse ja kolleegiumi liige. Aastal 1965 võttis HG Ivar Grünthalilt Rootsist üle kultuurajakirja "Mana" väljaandmise ja toimetamise. Laialdased isiklikud kontaktid eri mandritel asunud eestlastega aitasid tal ajakirja kõrget taset ülal hoida, kuigi aeg-ajalt tuli toimetajal trotsida kaaspagulaste kitsarinnalisi hoiakuid ja rünnakuid tähelepanu eest, mida ajakiri pööras kodumaa kultuurinähtustele. HG toimetusel on ilmunud üle 40 mahukat ajakirja numbrit. Ajakiri oli eriti hinnatud Eestis, läbi võimu tõkete sinna pääsenud numbrid käisid salaja käest kätte. "Mana" toimetusel ilmus ka tosin raamatut.

 

HG oli üheks kõige paremaks okupeeritud Eesti olusid ja kommunismiprobleeme tundvaks eestlaseks lääneriikides. Tema tõlgituna ja toimetatuna ilmus 1958 kuulsa Jugoslaavia dissidendi Milovan Djilase teos "Uus klass. Kommunistliku süsteemi analüüs". Ta on koostanud analüütilise bibliograafia Eesti kohta asutusele Council of Foreign Relations. HG on toimetanud ainukesed eestikeelsed analüüsid 1956. a. revolutsioonilistest sündmustest Ungaris ja Poolas. Samuti pärineb temalt Tallinnas 1969. a. toimunud juubelilaulupeao sündmuste pikk, üksikasjalik ja tsensuurivaba käsitlus, sellisena tõenäoliselt ainulaadsena. HG oli üks esimesi tuntud pagulasi, kes külastas kodumaad. Tal õnnestus korduvalt välja tuua keelatud materjale ja salastatud infot. 1969. aastal peeti HG kinni Tallinna sadamas ja sooritati põhjalik läbiotsimine. Laev lahkus ilma temata. Järgmisel päeval toimus küsitlus KGB ohvitseride poolt ja etteheited viibimisest välismaalastele keelatud piirkondades Valga- ja Pärnumaal, käsikirjade väljaviimist ning isegi geoloogilist luuret. Viimast küll ebaõiglaselt, sest kohvrist leitud kivitükk osutus suveniiriks Otepää muinaslinnusest.

 

Kaheksakümnendate aastate algusest alates kehtestati tema suhtes range sissesõidukeeld okupeeritud Eestise. Viisa öeldi korduvalt ära. Isega tema abikaasale ja üliõpilastest poegadele keelduti viisat andmast ajal, mil sajad teised pagulased Eestisse pääsesid. Nüüd päevavalgele tulnud KGB ja ENSV Välisministeeriumi arhiividokumentidest nähtub, et HG küsimust arutati korduvalt kõrgel EKP Keskkomitee tasandil, tema kohta kirjutatud raporte läks ka Moskvasse. Uuesti Eestisse pääses HG alles sügisel 1988, mil EKP oli Väljase ajal võtnud vabameelsema kursi. Järgnes tegevusrohke periood nii kodumaal kui ka Washingtonis, mis vääriks omaette pikemat käsitelu. Mainigem lühidalt, et kui algasid taasiseseisvuse poole pürgiva Eesti poliitikute külaskäigud Washingtoni, vahendas HG oma tutvuste kaudu nende kohtumisi USA välisministeeriumi kõrgete ametnikega ning korraldas kokkusaamisi senaatorite ja ajakirjanikega. Viimastest mainis ta olulisematena Rüütli ja Meri vestlust "Washington Post'i" juhtivate toimetusliikmetaga ning Marju Lauristini lõunasöögikõnet Rahvuslikus Pressiklubis. Lauristin oli üldse esimene isik Balti riikidest, kes sellele kõrgele foorumile on kutsutud.


Sirvides HG külalisraamatut, võib näha, et tema kodus on aastate jooksul öömajalistena peatanud Meri, Rüütel, Fjuk, Rahvarinnet juhtinud Gerndorf, Lauristin ja Valk ning vee kümneid kirjanikke, kunstnikke ja teisi kultuuriinimesi. Tihe kontakt oli tal ka Endel Lippmaaga. Grabbide kodus pandi kokku suur osa nendest dokumentidest, mis Lippmaa suure eduga Moskvas lauale pani, sundides N. Liidu valitsust tunnistama Molotov-Ribbentropi pakti salaklauslite olemasolu.

 

Eestis on HG olnud juhtivalt tegev mitme rahvusliku poliitilise rühmituse rajamisel (Valimisliit Eesti Kodanik ning sellest võrsunud Eesti Kodanike Liit ja Parem Eesti). Aastatel 1989-2013 on ta avaldanud Eesti ja väliseesti lehtedes üle paarisaja artikli, temaga on tehtud ajakirjanduses üle kahekümne, televisioonis ja raadios pooltosinat intervjuud. Tema käsituses oli paguluses ja kodumaal loodud kultuur põhimõtteliselt üks tervik ning sellise arusaama juurutamine on kahtlemata aidanud kaasa ühtse Eesti loomisele taasiseseisvumisel. Erakordselt leidis HG võimaluse avaldada aastatel 1969-1971 Eesti NSV "Spordilehes" kolmteist artiklit peamiselt Ameerika spordielust.

 

Eesti mõtteloo sarja valituna ilmus Ilmamaa kirjastuselt esseede ja artiklite kogumik "Eestlaste maa " (2004), mida võib nimetada ka HG poliitiliseks mõttelooks.

 

2008. aastal alustas HG mälestuste sarja raamatuga "Vabariigi laps". mis pälvis suurt tähelepanu ja sai Eesti Kultuurkapitali esseistika/publitsistika 2008 aastaauhinna, olles sellega tunnustatud selle aasta parimaks raamatuks omas žanris. Harvaesinev on ka raamatule ilmunud arvustuste hulk - ligi paarkümmend. Järgnevalt ilmus raamat, milles autor kirjeldab oma seitset kodumaa külastust - "Seitse retke isamale" (2010), mida võiks alapealkirjastada "Ameeriklase seiklused Eesti NSVs", nagu oma arvustuses on teinud Jaak Urmet. Mälestuslikud esseed "Seisata, aeg!" (2012) kõneleb välismaal elatud aastatest ja on otseseks järjeks esimesele mälestukogumikule. HG mäletuste sarja viimaseks raamatuks on ja jääb "Neli Presidenti" (2014). Esseed Konstantin Päts'ist, Lennart Meri'st, Arnold Rüütel'ist ja Toomas Hendrik Ilves'set. Neli tagapõhjalt ja iseloomult täiesti erinevat meest, keda HG'l oli au, õnn ja rõõm isiklikult tunda ja korduvalt kohtuda. Esimest neist küll läbi lapsesilmade. HG enda sõnadega, "Ainult üks omadus või kvaliteet on neil ühine: eesti rahvas on neid austanud valimisega kõige kõrgemale ametikohale riigis.

 

2013. aastal Eesti Kirjandusmuuseumis üllitatud Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991 "Sõprade kirjad on su poole teel" on kahe intellektuaali filosoofiliste mõttearenduste rida, mis pakub kultuurilooliselt huvitavat teavet ja kus ajale iseloomulikult on paljutki tulnud väljendada mõistukõnena.

 

Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu avaldas HG bibliograafia 2013. aastal. Lugedes kokku kõik HG kirjutatud ja koostatud raamatud, nende arvustused ja tutvustused, HG toimetatud ajakirjad, ta luuletused ja luule tõlked, artiklid ja arvustused, intervjuud, artiklid HG kohta, ning Eesti Kirjandusmuuseumis asuvad raadios ettekantud tekstid, saame aukartustäratava arvu, kokku 1083 sissekannet.

 

Kirjandusliku ja kultuurilise tegevuse eest on HG pärjatud Eesti Vabriigi Valgetähe 3. klassi teenetemärgiga aastal 2000 ja Eesti taasiseseisvumisel riigile ja rahvale osutatud teenete eest Riigivapi 3. klassi teenetemärgiga 2006.

 

Ajakirja "Mana" väljaandmine ja mälestusraamatute sarja avaldamine olid mõõduandvaks Hellar Grabbile kõrgelt hinnatud elutööpreemia andmisel 2012. aastal. Vabariigi valitsuse otsusel pälvis ta riigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest.

 

Hellari teekond on nüüd lõppenud. Teekond tubli rotalusena. Teekond silmapaistva eestlasena, andeka ja loova literaadina, Eesti tuleviku eest hoolitseva poliitikuna, hea perekonnapeana ja paljudele põneva ja huvitava sõbrana. Su töö on tehtud, sa saavutasid palju, sa jätsid kestva jälje. Suure kestva jälje. Puhka rahus kallis vend ja kaasrotalus!

 

Kogus ja kirja pani: Rein Grabbi, vil! Rot!

Leidsid kirjavea? On soovitusi selle lehe kohta? Võta ühendust veebimeistriga.